Näiteid Eestist
Eestis on järvede taastamisega tegelenud kõige rohkem Limnoloogiakeskuse rajaja ja esimene juhataja Neeme Mikelsaar (foto 15).
Tema oli sõjajärgsel ajal tekkinud looduse ümberkujundamise ideede tulihingeline edasiarendaja otsides kogu aeg loodusliku produktsiooni tõstmise võimalusi. Seepärast on alustatud ja plaanitud alustada taastamistöid tema soovitusel ja teadmisel mitmes järves. Enamasti olid need plaanid siiski seotud järvede kalamajandusliku tähtsuse tõstmisega. Siin võib nimetada järgmisi veekogusid: Ermistu, Lahepera, Väimela Alajärv, Vasula, Maardu, Suure-Jaani, Harku. Viimasel ajal on siia juurde lisandunud veel Verevi ja Arbi (rekreatiivset eesmärki silmas pidades) ning Ülemiste (vaata pilte järvedest allpool).
|
Peab kohe lisama, et mitte üheski neis järvedest pole midagi nimetamisväärset saavutatud. Kõige kaugemale jõudsid tööd Lahepera järves, mis on hiljutine Peipsi laht.
Lahepera järv
Antud järv on ca 100 ha suur ja keskmine sügavust ca 2,4 m. Järve põhi on kaetud paksu mudakihiga (maht 3,5 milj. m3)
. Selle ärastamiseks on väga palju juba ära tehtud.
Viimaste aastakümnetega on Lahepera järve seisund tunduvalt halvenenud. Näiteks oli 1951. a. vee läbipiastvus 4,2 m, viimastel aegadel aga 0,7-1,7 m. Talveti jääb sageli järv ummuksile.
Lahepera järve kavatseti taastada muda ärastamise teel. Selleks rajati 400 m järvest lääne poole 36 ha suurune ala setteväljakuteks. Kavatseti välja pumbata ca 1 m paksune kiht muda. Selleks tööks oleks olemasoleva tehnika juures kulunud 15-17 kuud, ca 2 aastat. Siiski jäid kõik need tööd seisma, sest ei osatud selle mudaga midagi peale hakata. Keemia Instituudi töötajad olid küll teinud sette põhjaliku keemilise analüüsi, kuid pole siiski kindlust, kuidas seda muda kasutada. Meile kättesaadavad vene pumbad ei koori pinnast ilma vett sogastamata. Seega oleksid biogeenide eemaldamise võimalused taolise tehnikaga väga kehvad.
Niisiis on praeguseni Lahepera juhtum pooleli ja ei ole teada, mida edasi plaanitakse.
Viimaste aastakümnetega on Lahepera järve seisund tunduvalt halvenenud. Näiteks oli 1951. a. vee läbipiastvus 4,2 m, viimastel aegadel aga 0,7-1,7 m. Talveti jääb sageli järv ummuksile.
Lahepera järve kavatseti taastada muda ärastamise teel. Selleks rajati 400 m järvest lääne poole 36 ha suurune ala setteväljakuteks. Kavatseti välja pumbata ca 1 m paksune kiht muda. Selleks tööks oleks olemasoleva tehnika juures kulunud 15-17 kuud, ca 2 aastat. Siiski jäid kõik need tööd seisma, sest ei osatud selle mudaga midagi peale hakata. Keemia Instituudi töötajad olid küll teinud sette põhjaliku keemilise analüüsi, kuid pole siiski kindlust, kuidas seda muda kasutada. Meile kättesaadavad vene pumbad ei koori pinnast ilma vett sogastamata. Seega oleksid biogeenide eemaldamise võimalused taolise tehnikaga väga kehvad.
Niisiis on praeguseni Lahepera juhtum pooleli ja ei ole teada, mida edasi plaanitakse.
Väimela Alajärv
Muda pumbati välja osaliselt Väimela Alajärvest ja seal oli ka rajatud muda setteväljakud, kuid mudapumba liikumine oli lahendamata ning pump võttis muda ühestainsast august samalt kohalt ja sinna see töö jäigi,