Hüpolimnioni vee ärajuhtimine
- hüpolimnion "loputatakse" puhta ja hapnikurikka veega
- protseduur kestab seni, kuni kõik toiteained on hüpolimnionist välja viidud ja setete pindmine kiht aereeritud
Hüpolimnionist vee ärajuhtimiseks paigutatakse järve põhjale toru, millega muudetakse sügavust, kust vesi välja voolab (joonis 6). Sellega tagatakse, et järvest voolab välja toiteaineterikkas vesi ning mitte pinna lähedal olev toiteainete poolest vaene vesi. Meetodi tulemusena väheneb vee hüpolimnionis viibimise aeg, anaeroobse keskkonna tekkimise tõenäosus ja toiteainete kandumine epilimnionisse, sest kujunenud aeroobsed setted on suutelised siduma toiteaineid kindlamini settesse. Samuti juhitakse osa toiteaineterikast veest veekogust otse välja.
Meetodit kasutatakse selliste järvede puhul, kus on välja kujunenud pikemaajaline kihistus. Antud meetodi eelduseks on, et järve veetase ei kõigu.
Hüpolimnionist vee ärajuhtimine on suhteliselt odav meetod ning selle tulemused head. Negatiivseks küljeks on väljajuhitava vee suur fosforisisaldus ja hapnikuvaesus. Seega tekib antud meetodit kasutades küsimus, mida hakata peale toiteaineterikka veega?
Seetõttu on kasutusel ka kombineeritud meetod, kus hüpolimnionist väljajuhitud vesi seguneb pinnalähedasematest kihtidest pärit hapnikurikkama veega. Sellega tagatakse väljavoolava vee kõrgem hapnikusisaldus ning vesi ei mõju laastavalt allavoolu paikneva veekogu elustikule. Samuti võib negatiivseks küljeks olla ärajuhitava vee halb lõhn.
Hüpolimnionist vee ärajuhtimise meetodit kasutades on oluline tagada vee vahetumine vähemalt 2-3 korda kihistuse kestvuse ajal, et süsteem oleks efektiivne.